ALMA MATER NYC

ALMA MATER NYC – võimenda, kiirenda, kuhja (amplify, accelerate, accumulate)
Sõge mõte. Kui Buenos Airesest New Yorki kolin, on tunne nagu oleks maalt linna saabunud. Laisalt laialivalgunud linna asemel satun kiirustavalt kõrguvasse, horisontaalsest vertikaalsesse, pampa lehmade zen-pilgu alt osakeste kiirendisse, Celsiusest Fahrenheiti, lõunapoolkeralt põhjapoolkerale. A4-st saab letter, meetrist jalg, päevavalguse ja helge Palermo pargi asemel veedan päevad ja ööd maa all, rottidest kubisevas metroos, alati teel kooli, või arvutitest tuubil keldris. Maalt maa alla. Miks?
Ma olin juba arhitektuuri õppinud koolis, mis andis vastuseid. Ka koolis, kus ma olin rohkem klient kui tudeng. Koolis, kus olid õppejõududeks ainult oma töös edukad professionaalid, käed-mullas-arhitektid. Kunstiakadeemias, Tehnikaülikoolis, Instituudis. Tallinnas, Stockholmis, Rotterdamis. Ja üks sõge mõte, rohkem tung kui mõte, paiskas mind Columbia Ülikooli New Yorgis (Columbia University in New York City), arhitektuurikooli GSAPP (Graduate School of Architecture, Planning and Preservation) tsentrifuugi, võimendisse, kiirendisse. Kooli, mis oli labor, instrument, masin – name it! – ja mis ei sarnanenud millegi varem kogetuga.

See kool oli küsimuste, mitte vastuste kool. Kool, mis sosinal pidas suuri arhitektuuribüroosid orjalaevadeks ja uskus uut tüüpi kollektiivse globaalse intelligentsi loomisse, kool, mida ei huvitanud tänapäeva state-of-art, vaid ainult tuleviku state-of-art. Kuhu me oleme teel? Kuidas me elame ja sureme, kui 80 protsenti inimestest elab linnades? Kool, kuhu valgusid igalt poolt üle maailma tudengid, kes pühendusid rohkem kui tänapäeva filigraansele omandamisele, sellele, mida pole teada, kes janunesid selle järele, mis on ja ehk võib olla horisondi taga, 5 … 7 … 9 aasta pärast, kes ei tahtnud olla paljalt jäljendajad, jälgijad või järgijad. Arhitektuuri defineeriti selles koolis kui lõputut jada, isiklike ja sotsiaalsete küsimuste jada. Kool tegi kõik selleks, et anda igale õpilasele maksimaalne põld eksperimenteerimiseks, teha katseid tundmatutega, mille tulemusi polnud kunagi ette teada, ja leida oma vastused. See oli kool, mis ei soovinud luua uut sorti ehitist, hoonet, vaid uut sorti arhitekti.
Kapsel. Maa alt kosmosesse. “Kujutage, et olete kosmoselaevas, kinnises kapslis, sild on üles tõstetud, kere hermeetiliselt suletud, tagasipääsu pole. See reis, mis teid ees ootab, on peadpööritav ja intensiivne, teie kehale avaldub tohutu koormus, harjumatu ja piinav, teie aju pommitatakse suurte teadmistehulgaga. Te tahate põgeneda, vihkate seda intensiivsust ja kõrgepinget, aatomienergiat. Vannute. Sajatate. Kannatate. Aga huvitavad asjad juhtuvad surve all, olen selles veendunud, ning kui kolme semestri pärast need uksed avatakse ja teil on vaba voli minna, ei soovi teist keegi lahkuda.” Nii mäletan ma dekaan Marc Wigley sissejuhatust GSAPP-i esimesel päeval. Tema nartsissistlik soov oli tõesti selles kosmoselaev-inkubaatoris aretada välja uus arhitekt, uus liik, kes nagu tulnukas, alien, vaataks laevast väljudes ühele ja teisele poole ning võngutaks kergelt sabaga hüvastijätuks, ja läheks maailma muutma. Sest, tsiteerides dekaan Wigleyt: “Arhitekti ülesanne peaks olema seada kahtluse alla meid ümbritsev. Et me näeksime maailma teistmoodi, kasvõi ainult hetkeks. Ja kui me näeme maailma teisiti, siis võibolla me mõtleme teisiti, ja kui me mõtleme teisiti, võibolla unistame teisiti, ja kui me unistame teisiti, võibolla elame kord teistsuguses ühiskonnas.“

(… ground control to major tom … put your helmet on … may god’s love be with you … laulis David Bowie mulle kõrva. Start!)
Meie. Nagu öeldud, need, kes me selle plahvatusvalmis laeva pardal olime, erinevatest kohtadest kokkuvoolanud seiklejad ja nomaadid, erineva pagasiga, võibolla veidi närvilised, võibolla veidi romantilised (… New York, New York, I want to be part of it … this vagabond shoes … if you make it here you make it anywhere … laulis teise kõrva Frank Sinatra), aga esmajärjekorras kindlasti naiivsed: New York on teatavasti deliirne, kõrge oktaanarvuga linn, ning Columbia ülikool oli nagu New York, selle mikroversioon.

New York City ON alma mater. Kuigi GSAPP-l on olnud eksperimentaalne kuulsus alates asutamisest 1881. aastal, on siiski võluv, kuidas linn ja kool on nii ühte nägu kasvanud, nagu kaua abielus olnud paar – nii eelmine dekaan Bernard Tschumi kui ka Wigley on modelleerinud kooli Bloombergi-aegse New Yorgi näo järgi ning rõhutanud linna ja kooli sümbioosi tähtsust ”nii õnnelike linnakodanike kui ka tudengite huvides”. Kui New York linnana on olnud eksperiment, mis uurib moodsa elu potentsiaali ja võimalikkust, sulamisahi, kus ööpäev läbi toimuvad arvutud paralleelsed katsetused ja plahvatuslikud segunemised, koht, kus süda lööb tugevamalt ja mõte vibreerib jõulisemalt, siis sama toimus GSAPP-s, kehastusime arhitektina nii kunstnikuks, inseneriks kui ka robotiks, segasime projektidesse sisse biokeemiat ja alkeemiat, automaatikat ja matemaatikat. Stuudiote agendades kordusid tihti njujorgilikud sõnad – düstoopia, entroopia ja apokalüpsis –, mainiti sünteetilisi protsesse ja skisoidseid fiktsioone: kogu mu inglise keele sõnavara oli pea peale pööratud, puudus taustsüsteem, et kaasa võnkuda. Mida öelda sellise valemi kohta, kui ühes semestris lõikusid biotoobid, sünteetilised lilled, hulkade intelligents ning 12 dialoogilist ja poeetilist strateegiat? Meid treeniti keerulist ning tundmatut haldama ja armastama, kool panustas kollektiivsesse teadmisse, meil oli igaühel vastutus, et koos luua uus raamatukogu, uus teadmine, mida varem pole olnud.
Paradiisi pöördumine. Ükskõik millise kooliga on tegu, küsimuste või vastuste kooliga, tänase praktika või homse spekulatsiooni usku kooliga, on neil ühine ülesanne: sealt peab kooruma arhitekt, kes ei annaks kliendile seda, mida too soovis, vaid midagi muud, midagi sellist, mida klient oleks võinud soovida, kui oleks osanud – mida ta oleks tahtnud soovida – ning hiljem teeskleb, et just seda sooviski.
Ka vanad alkeemikud ja müstikud eesotsas Jane Leadiga uskusid, et kui mitu võlurit-laboranti, kes valdavad nii mineraalide, fauna kui floora muutmise kunsti, teevad omavahel koostööd, suudavad nad meie maailma taas paradiisiks muuta.

(Horst võtab kokku müstik Jane Lead’i õpetuse oma “Zauberbibliothec’i [Maagilise raamatukogu] esimese osa 325. leheküljel järgmiste sõnadega: need, kel on võluvõimed, võivad valitseda ja oma tahte järgi muuta mineraalide, taimede ja loomade valda; järelikult mitu võlurit, kes koos töötavad ja koostööd teevad, suudavad meie maailma taas paradiisiks muuta.)

Advertisements