ARHISAURUS

INTERVIEW with Clorindo Testa  (10.XII 1923 Napoli – 11. IV 2013 Buenos Aires)

 

 

ARHISAURUS

  

//… Ta näitas oma avastust ühele ringihulkuvale dešifreerijale, kes ütles talle, et need leheküljed on kirjutatud portugali keeles; teised jälle ütlesid, et jidišis. Möödus peaaegu sajand, enne kui suudeti kindlaks teha, et see on guaranii samojeedi-leedu dialekt mõningate klassikalise araabia keele sugemetega…//

Jorge Luis Borges ”Paabeli raamatukogu»

Buenos Aires, neli aastat tagasi. Häbematu.

Olin just kolinud linna, mis näis ja käitus nagu keelesegaduses Paabel.

Suurejooneline, segavereline, ebatavaline. Euroopast kokkulaenatud, hübriid, derivaat, immigrantide buumilinn, kohisev keelekatel, linnakatel, kus kõik stiilid lubatud, jaatatud, mitte ainult ühes kvartalis, vaid lausa ühes majas, ning mitte ainult stiilid, vaid stiilide koopiad, ja koopiate koopiad, tõlgendused, töötlused, võltsingud ja viited, linn, kus eklektika oli sama kirglik kui tango ning mis arhitektuurseid majavärdjad ja krantse täis – see kindlate piirideta lame linn Hõbedajõe, Rio de la Plata, ebastabiilsel alamjooksul polnud häbelik!!

Oli lihtsalt häbematu: parlamendihoone Torino kirikukuplid Berliini Reichsdagi otsas, presidendipalee prantsuse mansardkatuse ja nii itaalia renessansskaarte kui ka barokksammaste galeriiga. Buenos Airesest leiab Viini peapostkontori, Rooma Pantheoni, Garnier’ ooperimaja, Louvre’i paviljoni, Milaano Vittorio Emmanueli galerii, koopiad muidugi, maailma suurima edvardiaanlikus stiilis raudteejaama ja flaami kontorihooned. Arhitektuursed motiivid varieeruvad saksa juugendist hilise viktoriaanlikuni, terved linnajaod, nagu La Boca või San Telmo, on otsesed Itaalia ofsetid. Kogu see eklektiline kaos ja käestläinud eksperiment on kokku surutud neljasaja aasta tagusesse konkistadooride-aegsesse jäika ja paindumatusse tänavaruudustikku. Nagu Paabeli torni ehitajad polnud jumalakartlikud, nii polnud ükski kombinatsioon selles hübriidses linnas liiga tagasihoidlik.

Ostan paari kuldseid kingi Paabeli auks – kui tango, siis tango! – ning asun, põlvini tolmune, Buenos Airese tänavaid vallutama, kvartal kvartali haaval, lootuses dešifreerida see segatud keel, segatud arhitektuurne keel, dekodeerida dialektid, metsikus taltsutada, loomad kataloogidesse panna, koostada oma manuaal, linna lugemisjuhend. Loomulikult jõuan ma Raamatukokku.

Raamatukogu. Biblioteca National de Buenos Aires. Häbematum.

Betoonelajas, jahmatan. Nagu hiiglaslik eelajalooline monstrum kõrgub toorest betoonist koorikloom oma neljal jalal keset udupeent parki, aristokraatse ning frankofiilse, lausa Lõuna-Ameerika Pariisi (13. arrondissement, koopia) epitaafi väljateeninud Recoleta linnajao servas. Iseenesestmõistetavalt. Nagu oleks seal kogu aeg olnud. Aegade algusest, ning alles hiljuti väljakaevamistel välja tulnud. Kuidas seletada muidu nii brutaalse ja robustse, radikaalse ehitise sattumist kohale, kus enne oli asunud Peronide mõis?

Sotsiaalne künism? Brutaalne ausus? Ilustamata kole, alasti tõde? Otsekohene avaldus, mitte viisakuste vahetamine?

Autor välja, mõtlesin. Kes näitas neoklassitsismi ja beaux-artes-stiili vaimustuses Argentiina koorekihile keskmist sõrme? Kes projekteeris selle 20. sajandi brutalistliku arhitektuuri tähtteose ajal, kui argentiina arhitektuur oli tundmatu mitte ainult maailmas, vaid ka identiteedikriisis vaevlevas Argentiinas endas? Samas brutaalses käitumises saab süüdistada ka autorit teise hoone, Banco de Londresi, Londoni Panga puhul, mille ekstravagantne lõhkikäristatud betoonkeha lajatab sama sobimatult kitsal barokktänaval, uusklassitsistlikus kontekstis, kiviviske kaugusel Casa Rosadast, Presidendipaleest.

Idee kohtuda selles metsiku metropoli kaoses esimesena selge joone leidnud arhitektiga muutus aja jooksul kinnisideeks.

Buenos Aires, märts, nüüd. Arhitürann.

Clorindo Testal oleks väga hea meel teid näha, saabub e-post, kui olen talle saatnud oma Paabel Airese, ei, Buenos Airese aupaklikud-kuldkingad-jalas-avastamise loo.

Kuldkingi oleks praegugi vaja. Aukartus – Clorindo Testa, brutalismi pioneer, Argentiina ning üldse Lõuna-Ameerika tunnustatumaid arhitekte kuulus samasse nn heroilisse põlvkonda Niemayeri (Brasiilia) ning Diestega (Uruguay) (lisaks Reidy, Soto y Rivarola, Bayardo, Porro, Garatti, Gottardi, Carlos R Villanueva, Candela, Ramirez Vasquez), põlvkonda, kes ihkas monumentaalsust ja rahvuslikku uhkust.

Clorindo Testa oli radikaalne (ladina keeles radicalis – juurest, juurelt), esimene, kes keeras selja kõigele vanale, just neile eklektiliselt kokkukuhjatud koopiatele, mille lugematud eurofiilid olid endaga Vanast Maailmast kaasa toonud. Ajal, kui monoliitne betoonarhitektuur reostas sõjas kannatanud Euroopa linnu, täitis need üksluisete plokkidega ning devalveeris betooni kui materjali, oli Testal võimalus samast materjalist välja võluda Londoni Panga õhulised betoonkardinad, mis sulgusid hoone ümber nagu efektsed silmalaud või Raamatukogu pehmed voolavad jooned.

Kontor, kuhu mind kutsuti palaval ja higisel suvepäeval (märtsis kestab veel suvekuumus) asus Avenida Santa Fe ja Callano nurgal, üllatus, üllatus, üldsegi mitte brutaalses (või ratsionalistlikuski, por favor!) hoones, vastupidi!!!, vaid suurejoonelises elegantses valges tordis. Entroopilises segaduses paberipilvede, raamatuvirnade, maketiskelettide vahel tervitas mind ääretult õrna pilguga vanahärra, kelle hapraid luid katsusin käepigistamisel mitte murda. Tema seljataga oli elusuuruses kipsist koorikloom, eelajalooline glüptodon, kelle pea vedeles just minu jalge ees. Kaks saurust korraga, mõtlesin. Uus Vanasõna.

Õrn Toores. Lomo a punto.

Kas tõesti see õrn mees projekteeris need keskmist sõrme näitavad ümbritsevaga mittearvestavad hooned, vulgaarsed karnivoorid, agressiivsed arhitektuursed kannibalid, kes oma liigikaaslased lausa ära söövad, hävitavad? Kas tõesti see vana saurus tegi radikaalseimad ja tooreimad ehitised selles ülekeevas meeli-keelisegavas megametropolis? Seesama, ligi 90 aastane saurus? Mehe vanuseks oleks võinud pakkuda ka 900, isegi 9000, või 90 000 000 nagu glüptodonil, sest temagi oli kadunud ajast, Vanast Maailmast, ajast, kus Euroopast äsjasaabunud immigrantide lapsed mängisid hoovides küll sõda, kuid minu üllatuseks Itaalia-Abessiinia sõda, märk sellest, et suurim immigrantide laine jäi just kahe maailmasõja vahele ning enamus immigrante saabus Itaaliast – Clorindo Testa ise oli sündinud 1923. aastal Napolis.

Järgneva tunni jooksul seletas saurus, et just pampa ja gautchod, ruraalse Argentiina ainsad arhetüübid (Argentiinas polnud jõulist oma narratiivi ega sümbolit, native-kultuuri ega koloniaalkirikuid nagu Mehhikos või Limas, Argentiinal oli vaid teisejärguline staatus Hispaania koloniaalimpeeriumis), tõid maale rikkuse: lihaeksport finantseeris tervet linnaehitust ning muutis Argentiina rikkuselt 10. riigiks maailmas ning ühtlasi immigrantide tõmbenumbriks (pampa erilist tähtsust ja mõju linnakontekstile võib aimata ka 1926. aastal avaldatud Borgese melodramaatilise pealkirjaga essees “Pampa ja eeslinnad on jumalad” (“La pampa y el suburbio son dioses”)).

Gotan.

Just segu koloniaalsest linnaplaneerimisest ja euroopalikust maitsest, gautshodest ja eurofiilidest, pastoraalsetest tootemitest ja Euroopa esivanematest andsid Buenos Airesele hübriidse näo ning segatud ja sõlmes keeltega Paabeli reputatsiooni,  kus nii keele kui linnapildi ühtsus oli lõhutud.

Mis keel oli Buenos Airese keel? küsisin. Pidasin silmas arhitektuuri.

Lunfardo, või cocoliche, vastas saurus. Pidades silmas lingvistikat.

Cocoliche on itaalia keele variatsioon hispaania mõjudega, lunfardo sama pidžin aafrika laenudega, kus silpide järjekorda vahetades saadi omapärane släng (tan-go = go-tan).

Samahästi oleks võinud kirjeldada Buenos Airese arhitektuurset keelt, sealgi olid silbid vahetuses… jäin rahule. Mitte Tango ei kandnud edasi Buenos Airese vaimu, nagu olin arvanud, vaid Gotan. See Linn oli üks käestläinud perutamahakanud eksperiment, släng, sain aru.

Peaaegu Teine.

Kuid eksperiment stiilide lõputu interpoleerimisega tekitas tugeva identiteedikriisi: Buenos Airesel kui linnal, nagu kogu rahval, puudus oma mina, oma stiil, oma sümbol, ning ilma selleta oli linn, ükskõik kui uhke, ükskõik kui grandioosne, paljas hingetu kõrb, paljas peaaegu-keegi-teine, peaaegu-Ameerika, peaaegu-Euroopa. Uhke gautshode vaim, ülim häbitus ja julgus, janu, mida väljendas tango, “on muutunud kirglikust jultumusest ja häbitusest uustulnukate käes labaseks võltsinguks, lausa argpükslikuks lamendiks, hädakisaks,” kaebas Borges ühes kirjas sõbrale. Arhitektuurse identiteedi otsimine toimus paralleelselt rahvusliku identiteedi otsimisega.

Ise Tegi.

Selles keerukas transkulturaalses seisus pärast koloniseerimist ja suveräänsust, europaniseerumist, immigratsiooni, ekspansiooni, kasvu, polariseerumist, populismi ja natsionalismi, pingutusi selle nimel, et Argentiinast saaks moodne rahvus, saabus aeg, kus oli hädavajalik kõigele konventsionaalsele selg pöörata, leida omaenese territoorium, omaenese meetod, originaalversioon, mitte töötlus. Ning Argentiina arhitektuuris langes see kokku brutalismi ja ratsionalismi levikuga.

Toored Hooned

Viisin jutu anima pealt aine peale.

Kas Clorindo Testa brutalism ja betoon oli lahing endise vastu? Reaktsioon välisele? Kas isiklik sõda? Miks ei arvesta ümbrusega? Miks on Raamatukogul kaitseehitise ümarad nurgad, miks Panga kardinas laskeavad? (Betooni tugevusega saab ju mõõta ümbritseva maailma vaenulikkust, väidan.)

Saurus naeratab. Brutalismi betoon oli argentiinapärasem materjal kui ratsionalistliku arhitektuuri teras-klaas-konstruktsioonid, teras oleks tulnud importida. Ka kohalikul tööjõul käis jõud betoonist paremini üle. Ümbruskond? Just sellepärast on Raamatukogu jalgadele tõstetud, just sellepärast on Panga kardinad perforeeritud, et alles jätta avatud ruum, et mitte lõhkuda Raamatukogu kõhu alla jäävat parki, et Pank oleks läbipaistev ja õhuline, osa tänavaruumist. Saurus, tuli välja, oligi õrn.

Mida arvab rahvas tema tooretest betoonhoonetest, ei jäta ma (meenus, et samal ajal Claude Perrault’ ja Paul Virilio projekteeritud punkrisarnase betoonkiriku sisseõnnistamine Prantsusmaal sarnanes rohkem eksortsismile ning neid süüdistati “oma perverssete isiklike fantaasiate väljavalamises”, betoonivalamises).

Banco de Londresi, Londoni Panga avamisele tuli 20 000 inimest, rääkis saurus. Tänavad suleti liikluseks. Mitu aastat enne seda oli kino ringvaadetes näidatatud panga ehitamise kõiki etappe, vundamendist sisekujunduseni. Gautshod said tagasi oma jõu, tango oma kirglikkuse, Paabel keele.

Olles laenanud parima Euroopast, oli Buenos Aires lõpuks valmis uueks identiteediks, selliseks, mis teeks au ta suurusele. Kangelaslikud ehitised, munadega ehitised, mitte kõrvale piiluvad, mitte koopiad. Oma kirglikkuse ja jõuga on Buenos Aires päris kindlasti üks meie aja suurimaid sündmusi, või nagu Borges ütles, Buenos Airese reaalsus on suurem kui meie mõtlemise reaalsus.

Glüptodon.

Tunni aja jooksul oli Clorindo Testa joonistanud täis mitu lehekülge. Kõikidele küsimustele vastas ta samaaegselt joonistades. Diagrammid, illustratsioonid, lõiked, plaanid. Tuletasin meelde intervjueerimistehnikat. Alguses kuidas-küsimused ja siis kas-küsimused, või vastupidi?? Mis see aitas. Minu ees oli kuhi pliiatseid ja vana mees keeras paksus plokis üha uusi lehekülgi. Ta käsi oli vildikatest kriim.

Joonistas: 20 000-pealine rahvameri Panga avamisel. 40 000-ruumeetrise Raamatukogu neli mõnekümneruutmeetrist jalajälge. Käsilolev arhitektuurivõistlus Andides. Joonis joonise järel.

Diktofonile saab jääda ainult on hõõrdejõud, olen segaduses (ning hiljem konstateerin fakti). Kuidas kirjutada üles seda, mida pole kuulda??

(Mulle meenus Jacques Prévert’i poeem “Kuidas portretreerida lindu”: maalida puur, see puu najale panna, oodata kuni lind ise sisse läheb, ning elegantse pintslitõmbega puuri uks sulgeda. Kuidas portretreerida saurust? Kuid tegemist polnud ju sürrealistliku poeediga, vaid brutaalse arhitektiga, ja pealegi olid kõik joonistamisvahendid Clorindo käes.)

 

Raamatukogu meenutab mulle eelajaloolist looma, rääkis Clorindo Testa. Nõustun. Kui kopp vundamendiks maasse löödi, jätkab ta, ilmuski välja dinosauruse skelett, glüptodon. „ Nagu oleks ta meid seal oodanud. Nagu oleks need kaks ainult kohta vahetanud. Igal hoonel olgu oma narratiiv, oma lugu.“

Mulle sai selgeks mu seljataga koogutava kipssauruse päritolu.

Kas te joonistaksite mulle sauruse, palusin Clorindo Testat nagu Väike Prints.

.Ta istus mu vastas nagu just seesama eelajalooline sarvikloom, ja joonistas. Autoportree, vaatasin. Arhisaurus.

 

Kaenlas kokkurullitud glüptodon, astusin tänavale. Minu paleontoloogiline väljakaevamine Paabelis oli lõppenud.

Märts 2011

http://www.sirp.ee/s1-artiklid/arhitektuur/arhisaurus/

Banco National BS-AS